Tahaks mõirata.

Olen oma ideist tühja peaga, istun siin, kuid siiski leidub minus midagi mis tahaks üle maailma mõirata. Miski selline, mis ei taandu enne, kui midagi tõeliselt eepilist korda saadetud on. See jõud minus tahab ennast väljendada, aga minu pea on nii tühi, et tal ei suuda leida sobivat viisi.

Elus on vaja ohtralt inspiratsiooni ja veidi tahtejõudu, just nii sünnivadki suured asjad, minusilmis. Olen tupikus, nagu alati. Ei leia seda õiget nõksu, mille abil ennast maailmale selgeks teha. Ideed kogunevad, teostused kahanevad, kas siis sellist realismi me tahtsimegi ? Või leiaks hoopis endas selle rebeli, kes ei pea reeglitest kunagi kinni ja lihtsalt mõllaks ? Niipalju küsimusi, et isegi vanad head filosoofid ei suudaks vastata. Süüdistaks hea meelega teisi omaenese saamatuses.

Tõsine emo tekst, mis mul viga on ? Kõik on siiski väga tõsi.

Süüdistan pop-i.