Visioon

Sa oled siin. Kui su silmad üle nende ridade jooksevad, siis kujuta endal mõttes ette, kuidas sa silmad kinni paned. Nüüd sa teed nad lahti. Kus sa oled? See on mingi ruum - sinu ümber on inimesed. Neil kõigil on tuju hea. Üks räägib oma kunagistest lahedatest seikadest ning teine on seal selleks, et kõik head naljadele eraldi tähelepanu tuua. Mis sinu käes on? See on anum, mille sees on erinevad vedelad ühendid, aga üks on kindel: kaine sa seda juues ei ole. Võtad lonksu.. Võtad teisegi. Vaikselt tunned kuidas pea hakkab paksuks minema. Seal sa istudki - limpsid vaikselt enda märjukest kuni see otsa saab ja järgmine tuua tuleb. Räägid vahetevahel sõna sekka, ise mitte aru saades milles üldse teema on. Järsku see juhtub: istud oma topsiga ning su silmad tarduvad.



Fookus kaob - Sa lihtsalt ei suuda enam enda pilku kindlatel asjadel hoida, siiani vahtides seda ühte ja samat  kohta. Tead, et sinu ümber on inimesed ja sa paned endamisi tähele kuidas sind ümbritseb lihtsalt lõpmatu möla. Kõigil on üksteisele midagi öelda aga sa ei kuule enam reaalselt mitte kedagi. Tunned lihtsalt, kuidas oled tsoonis, kus sinu keha on ühes kohas aga vaim hoopis teisel planeedil.

"Mis planeet see on?" küsid endalt. Siis tababki sind reaalsus: see on planeet Krisslól.

Satud tagasi nüüd õigesse dimensiooni - istud seal, enda arvuti ees, samal ajal kui sinu silmad jooksevad üle tühiste pikslite. Sinu võrkkestal muutuvad nad tähtedeks. Sinu aju tunneb ära need sõnad ja laused tervikutena ja kodeerib need mõteteks. Oled taibanud - Kriss tegi viimase blogi sissekande eelmise aasta novembris.

Kui nüüd aus olla siis seda värki kirjutades tekkis täiesti vastik tunne. "See ei ole mina" mõtlesin. Ega tegelikult ei olegi.. Mitme nädala eest, täpsemalt 24. jaanuaril, oli minu blogi esimene sünnipäev. Tahtsin mingi.. asja siia teha aga teised asjad aina kuhjusid ja ma ei leidnud piisavalt vaba aega ja motivatsiooni et siia kirjutada. Palju mõtteid on, mis alati ringlevad mu peas, aga kunagi täpselt midagi kirja pandud ei saa. 

Tihti tundub, et mu pea töötab ainult sel ajal kui mu jalad ka töötavad. Pool sellest postitusest valmis mu peas siis kui ma linnast seda sama mõttetut teed pidi koju kõmpisin. Iga nädalavahetus täpselt sama mõttetu rutiin. Võibolla on lihtsalt mu ootused liiga suured, aga tihtipeale leian end jälle taga ajamas asju ja ideaale mis lihtsalt ei ole käeulatuses. Võibolla otsin ma lihtsalt väljakutset elus mida igapäev mulle absoluutselt ei paku. Näen päevast päeva silmakirjalikke inimesi ja muid tegelasi, kes ise kapitalistlikku dogmat kiruvad kuid siis ütlevad "aga mine teeni ise tööl raha". 

Kui tagasi mõelda nüüd aasta tagasi, mil' ma selle blaugi tegin - olen ma radikaalselt muutunud. Tean nii palju inimesi, keda ma aasta tagasi ei teadnud. Igal hommikul peale pidu ärgates on tunne, et olen käinud igalpool ja tagasi ka, aga ei lihtsalt ei mäleta seda kõike. Võibolla on see lihtsalt viis tõelise enda leidmisel. Hetkesel minul puudub enesekontroll ja motivatsioon olla krooniline perfektsionist. Võibolla viib see elustiil Krisslól-i lõpliku versioonini. Võibolla...