Hello world. Mina olen Kriss, aga see ei ole oluline. Täna on spotlight selle blogi uuel autoril: Stenil. Kuna mõtlesin et rohkem contenti on siia vaja ja ta tundus üks parimaid sõnaseppu, siis on mul au tema read siia blogisse üles riputada. Nüüd aga - nautige seda lühikest kokkuvõtet, otse elust enesest.
How should I begin this...?
Igatahes on asjad viimastel nädalatel nagu ameerika mägedel, kuigi koolielu peaks tähendama seda, et on mingi rutiin ja asjad kulgevad kindlat rada pidi. Pidevalt on sisuliselt mõttelagedad dilemmad, mis käivad ajudele ja muudavad niigi masendust täis kooliaja veelgi rohkem süngemaks. See sügise efekt peegeldub ka inimestes, kuigi erinevalt. Kuigi isiklikult ei saa ma sügise kohta midagi halba öelda, sest pimedus on hea vaheldus suve valgusest ja ,,oleme kõik õnnelikud'' efektist, viimase suhtes pole ma eriti tolerantne.
Kool on praegu nagu igav komöödiafilm, mida lihtsalt peab lõpuni vaatama. Kordub sama stsenaarium, on samad tegelased, samad situatsioonid. Põhjus, miks ta on nagu komöödia, seisneb selles, et see ajab naerma, kuidas ühed ja samad inimesed ei õpi oma vigadest ja teevad lolli jutu vahele veel lollimaid nalju. Samas on kogu see värk igav ja on tunne, et tunnid venivad iga päevaga pikemaks. Viimane lause oli ennekõike suunatud minu Acheilluse kannast matemaatika tunnile, kus jätkuvalt on peatükid, mida ei ole kellegil meist kümnendikest vaja ja milles on ebaõnnestumine garanteeritud.
Seega on nii mõnegi inimese asemel hoopis teretulnud sõber masendus, keda ma praegusel hetkel võõrustan.
That's it for now.
How should I begin this...?
Igatahes on asjad viimastel nädalatel nagu ameerika mägedel, kuigi koolielu peaks tähendama seda, et on mingi rutiin ja asjad kulgevad kindlat rada pidi. Pidevalt on sisuliselt mõttelagedad dilemmad, mis käivad ajudele ja muudavad niigi masendust täis kooliaja veelgi rohkem süngemaks. See sügise efekt peegeldub ka inimestes, kuigi erinevalt. Kuigi isiklikult ei saa ma sügise kohta midagi halba öelda, sest pimedus on hea vaheldus suve valgusest ja ,,oleme kõik õnnelikud'' efektist, viimase suhtes pole ma eriti tolerantne.
Kool on praegu nagu igav komöödiafilm, mida lihtsalt peab lõpuni vaatama. Kordub sama stsenaarium, on samad tegelased, samad situatsioonid. Põhjus, miks ta on nagu komöödia, seisneb selles, et see ajab naerma, kuidas ühed ja samad inimesed ei õpi oma vigadest ja teevad lolli jutu vahele veel lollimaid nalju. Samas on kogu see värk igav ja on tunne, et tunnid venivad iga päevaga pikemaks. Viimane lause oli ennekõike suunatud minu Acheilluse kannast matemaatika tunnile, kus jätkuvalt on peatükid, mida ei ole kellegil meist kümnendikest vaja ja milles on ebaõnnestumine garanteeritud.
Seega on nii mõnegi inimese asemel hoopis teretulnud sõber masendus, keda ma praegusel hetkel võõrustan.
That's it for now.
Hot.
ReplyDelete